Läpakaga voodis

Kell näitab ööpäeva viimast tundi. Sa paned Directori värske numbri voodi kõrvale, kustutad tule ja tõmbud kerra. Su abikaasa, kes on seadnud suure padja oma selga toetama, lebaskleb mugavalt kõrval. Tema armastatud voodikaaslaseks on läpakas. Viimased kaks tundi on ta Exceli tabeleid üht- ja teistpidi kokku liitnud, korrutanud ja jaganud. Või toimetas ta Wordiga?

Uinudes juurdled, et ei tea, mitmeks tunniks tal veel jõudu jagub. Millal te õieti viimane kord tööpäevaõhtul koos mõistlikul ajal magama saite? Millal see oli, kui te ei lahendanudki kodus olles elektrooniliste vahendite kaudu oma töiseid probleeme? Ei vaadanud kordagi üle õhtul saabunud töömeile, ei vastanud ülemuse hilistele kõnedele ega helistanud ise alluvatele. Loendatavate päevade lõputu jada venib pikaks nagu ükshaaval üle aia hüppav lambakari, aidates sul uinuda.

Viimase aja vestlustes juhtidega olen uurinud, millised juhtimisega kaasnevad probleemid neid hetkel erutavad. Ühed otsivad vastust küsimusele, kuidas panna alluvad andma endast 110%. Teised ütlevad vaiksemalt, et otsivad vastust küsimusele, kuidas iseennast motiveerida. Kuidas 8-tunnise tööpäeva jooksul oma tahet pingul hoida? Rääkimata ületundide tegemisest. Need juhid on olnud pikema juhikogemusega ja vanuse poolest vanemad, nad on oma elus juba midagi saavutanud.

1990. aastate alguses kohtusin ühe Soome psühholoogiga, kes aitas suurfirmadel valida tippmeeskondi. Ta oli intervjueerinud juhikandidaate Soomes, Rootsis ja Eestis. Skandinaavia ja Eesti juhtide põhilise vahena tõi ta välja tööaja pikkuse ja enesepiitsutamise. Eestis tegid juhid palju pikemaid tööpäevi kui nende Skandinaavia kolleegid. „Eesti juhid töötavad ennast ise surnuks,“ kinnitas ta. Olin teda kuulates uhke meie juhtide töökuse ja pikkade tööpäevade üle.

Mäletate, tol ajal rääkisime Eestis arusaamatuse ja hämminguga läänemaailma suvisest väljasuremisest. Mina isiklikult tõesti ei saanud aru, kuidas on võimalik, et Soomes ei liigu terve juulikuu lehedki puudel! Oli arusaamatu, miks kapitalistid ei ava ust, mille taga kliendid, rahakandik käes, kannatamatult kaapisid. Nagu poleks nad kuulnudki Maurusest, kes ööselgi oli valmis sisse laskma üliõpilast, kes õppemaksu tasuda soovib.

Eesti riik ja majandus olid äsja vabanenud kammitsaist. Meie inimestele avanesid enneolematult ahvatlevad võimalused, mille kasutamine seisis ainult ühe asja taga – raha. Selle tühise takistuse ületamine võttis aastaid inimestelt kogu energia. Tahtsime kõike saada kohe, nüüd ja praegu. Töötegemine, mis on Eestis sajandeid au sees olnud, sai korraga uue tähenduse. Töö viljade eest sai endale lubada kõike, mida ihaldad.

Praeguseks on kõik see, mida me olime aastaid vesise suuga pealt vaadanud, saabunud meie õuele. Meil on olemas oma kodu, me käime reisimas, paljudel on hoovis kaks autot (mitte kaks last). Nüüd tuleb mõelda kuhu poole me tormame.
Ringi vaadates näeme, et inimestesse on saabunud väsimus. 15 aastat ööpäevaringset ülesehitustööd on teinud oma töö. Või on hoopis saabunud rikkus? Üha enam inimesi soovib töö ja eraelu vahele kaitsetara püstitada. Just kaitsetara, sest moodne ja tänapäevane piirideta koduaed tähendab töö hiilimist koju.
Kui pikalt suudab üks inimene endast anda 110%? Lihtne loogika ütleb, et kui seda teha mitu aastat järjest, pole tegu 110%, vaid normaalse võimekuse ehk 100%-ga. Seega, kui anda endast pidevalt 110%, tuleb hakata uuesti juurdlema, kuidas oma võimekust tõsta. Ja jälle pole me iseenda või alluvaga rahul, sest ootame veel mingit ekstratulemust. Seda 10%, mida viimase perioodi jooksul pole anda olnud.
On saabunud aeg vastata küsimusele, millal on küllalt. Või polegi kunagi küllalt ja me peame pidevalt veelgi rohkem pingutama? Ja kui me pingutame, kas oleme siis sisemuses enesega ja avalikult teistega rahul? Või peame endale ja teistele pidevalt tõestama, et tegelikult suudavad kõik veelgi rohkem endast anda. Ning tõestame seda tihti niimoodi, et protsessis osalejatele jääb mulje, nagu ei oldaks nendega rahul. Kasutame teed, mis viib inimesed stressi ja sealt edasi füüsise või vaimu haigestumiseni. Eesti inimeste madal eluiga ei ole kinni meditsiiniteenuse kvaliteedis vaid meie endi ajus, meie suhtumistes ellu.

Kui sina juhina oled otsustanud pühenduda tööle, pole sul õigust pärast tööpäeva oma alluvatele helistada, tööülesandeid jagada ja informatsiooni nõuda. Vähemalt ilma kokkuleppeta mitte. Pead endale tunnistama, et mõned meist on osanud öelda: „Nüüd on küllalt.” On ehitanud oma maja ümber aia ja proovinud pilud ära tihendada, et koju saabudes saaks perele pühenduda.
Viimase aasta jooksul olen kahele inimesele suutnud selgeks teha, et sageli on lauaarvutit mõistlikum omada kui sülearvutit. See on kiirem ja odavam kui sülearvuti ja mis peamine, seda ei saa koju kaasa võtta. Paljud juhid on tänapäeval rohkem abielus oma sülearvuti, kui registreeritud või registreerimata abikaasaga.

Perfektsionistidele õpetatakse, et projektist tuleb väljuda siis, kui edasine töötulemuse lihvimine läheb kallimaks maksma, kui tulem väärt on. Kes õpetab meile, kuna ja kus tõmmata piir töö ja eraelu vahele? Millal läheb pidev töötamine meile kallimaks maksma kui raha ja kuulsus, mida me teenime?

Kindlasti on elus perioode, kui sa pead pingutama ja andma endast rohkem kui 100%. Võta nüüd hetkeks aega ja mõtle, kas sinul on praegu selline periood. Ja kui on, ütle iseendale, mis on see eesmärk mille kättesaamiseks pead sa oma tervist hävitama. Oled sa kindlalt veendunud, et võetud sihtmärk väärib riski, et tulevikus pole sinu lastelastel vanaema või vanaisa? Mina ei ole selles veendunud!

Lugu ilmus algselt oktoobris 2007 ajakirjas Director.

Jaga mõtteid:
Urmo Vallner

Urmo Vallner

Urmo on elunäinud finantsjuht ja nõuandja, kindel muutuste juhtija, haarav koolitaja. Urmo tööpagasist leiab turvakontserni G4S Ida-Euroopa ja Kesk-Euroopa piirkonna finantsjuhtimise, Tallinna Kaubamaja börsile viimise, Selveri kontseptsiooni välja töötamise ning ellu viimise, tööd Venemaal. Juhib ja kasvatab raha. Loe põhjalikumalt