Porru lood: koertest ja inimestest – kiitmine

Mida juht teab ja teeb koera kasvatamise puhul, kuid unustab, kui tegu on inimestega.

Tere! Minu nimi Borgunis, sõprade jaoks lihtsalt Porr. Olen tubli Berni karjakoer ja varsti saan aastaseks. Esimese eluaasta jooksul peavad koeralapsed teadagi hästi palju õppima. Kõigepealt õpetas ema mulle koeratarkusi. Siis ühel õhtul tuli mu peremees mulle järele ja me sõitsime koju. Siin hakkasin õppima inimeste tarkusi. Need on koeratarkuste moodi ja samas ei ole ka. Vahel tekitab see minus igatahes segadust ja küsimusi.

Kõigepealt ei saa ma aru, miks inimesed kiidavad oma koera palju rohkem kui üksteist!
Kui ma veel väike olin, sügelesid mu hambad hullupööra. Vahva oli proovida, mida kõike nendega närida saab. Näiteks toolijalga vajusid hambad mõnusalt sisse… Kui peremees seda nägi, tõstis ta mu kohe tooli juurest eemale ja pani mulle hoopis puuoksa suhu. See oli ka hea! Ja niipea kui ma hakkasin oksa närima, paitas ja kiitis ta mind. Sain aru, et oksa närimine on inimeste meelest kiiduväärt tegu. Seda pakuti mulle iga kord, kui ma midagi keelatut, näiteks perenaise sussi või uksenurka närisin. Iga kord, kui ma midagi hästi tegin, kiitis peremees mind ja andis vahel ka kommi. Üsna ruttu sain selgeks, et mõnus on närida oma mänguasju ja oksi – kes siis ei tahaks tihti kiita saada!

Inimesed üksteist küll nii palju ei kiida. Mõnikord käin peremehega kontoris kaasas. Mul on tema toa nurgas oma koht, kus ma pean istuma. Joosta ma seal ei tohi. Pikk istumine on üsna tüütu. Igavuse peletamiseks jälgin, mida inimesed teevad. Ühel päeval käis Jüri mu peremehega rääkimas. Jüri on mu peremehe alluv.

Mulle tundus, et Jüri on midagi toredat teinud. Tema hääl väljendas uhkust ja rahulolu. Jüri on tavaliselt teistsugune, vaikne ja tagasihoidlik. Ei räägi palju. Ta ei hädalda kunagi, kui probleemid on, vaid lahendab need ise. Ehk sellepärast ei panda tema saavutusi kontoris ka tähele? „Normaalne”, võttis mu peremees tavalisel moel jutu kokku. Lisaks oskas ta Jürile ka nõu anda, kuidas järgmisel korral veelgi parema tulemuseni jõuda. Ei tea, kas see normaalne on Jürile sama magus kui preemiakomm mulle hea soorituse eest?
Ja kas see annab talle kindlustunde, et ta teeb õiget asja?

Kodus palus peremees oma teismelisel pojal meie maja ümber oleva aia ära värvida. Siis oli esmaspäev. Kuulsin ise, kuidas ta seda ülesannet poisile mitu hommikut järjest meelde tuletas. Ta sai õhtuti hästi erinevaid ning väga fantaasiarikkaid põhjendusi, miks päeval aeda värvida ei õnnestunud. Samuti lubaduse, et aed värvitakse järgmisel päeval kindlasti ära.
Ja reedel oligi pool aeda värvitud! Peremehe saabudes jooksin temaga tuppa, et kuulda, mida ta pojale ütleb. Kas ta valab pidevate meeldetuletustega kogunenud pahameele välja: „Noh, lõpuks said arvuti tagant välja!” Või tekitab pojas soovi järgmine kord pintsel kiiremini kätte võtta: „Tubli poiss! Sinust oli mulle nii palju abi! Lähme nüüd kinno või hamburgerit sööma.”

NÕUANNE
Karistamine ehk teavitamine sellest, mida teha ei tohi, koera ei aita. Ta lihtsalt ei saa aru, mida ta tegema peab. Kiitmine seevastu annab selge signaali, mida koeralt oodatakse. Koera tuleb järjepidevalt tunnustada õigete soorituste eest, mitte laita eksimuste pärast.

Porru lugu ilmus algselt septembris 2006 ajakirjas Director. Kas aasta 2014 juhid on targemad?

 

Jaga mõtteid:
Urmo Vallner

Urmo Vallner

Urmo on elunäinud finantsjuht ja nõuandja, kindel muutuste juhtija, haarav koolitaja. Urmo tööpagasist leiab turvakontserni G4S Ida-Euroopa ja Kesk-Euroopa piirkonna finantsjuhtimise, Tallinna Kaubamaja börsile viimise, Selveri kontseptsiooni välja töötamise ning ellu viimise, tööd Venemaal. Juhib ja kasvatab raha. Loe põhjalikumalt